MIS ON KOHILA MÕISAKOOL?

Kohila Mõisakool on vanemate initsiatiivil loodud erakool, mis avati 2013. aasta 1. septembril. Esimene lend lõpetas 2022. aastal.
Kooli õppekava lähtub põhikooli riiklikust õppekavast, oma põhimõtetes tugineme Miikaeli Ühenduse pedagoogilisele kontseptsioonile.
Kohila Mõisakooli pidajaks on MTÜ Miikaeli Ühendus.

Kohila Mõisakoolist kui kristlikust koolist

Küsimus kristlikul väärtussüsteemil põhinevast koolist koosneb kahest poolest – seaduslikust ja vaimsest.

Seaduslik pool on määratletud eelkõige Eesti Vabariigi põhiseadusega. Põhiseaduse § 40 ütleb: Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole. See tähendab, et riik ei saa kehtestada ühegi kiriku prioriteeti  riigikoolis, kuid toetab õigust järgida oma maailmavaatelist positsiooni.

Põhiseadus annab meile õiguse mõtte- ja usuvabaduseks ning veendumusteks, seega ka kristliku väärtussüsteemi järgimiseks.  (§ 41. Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.)

Otsustav sõna on vanematel

Eesti vabariigi taassünni aegu ühinesid oma laste haridusest huvitatud vanemad Vanalinna Hariduskolleegiumi loomiseks ning määratlesid seisukohad ja veendumused, mida pidasid oluliseks oma laste kasvatamisel. See, vanemate loodud  kristlikule väärtussüsteemile tuginev kasvatusplatvorm osutus üllatavalt hästi toimivaks. Aastate jooksul on nende vanemate hulk, kes peavad VHK kasvatuspõhimõtteid oma lapsele sobivaks, üha kasvanud ning julgust ja inspiratsiooni on saadud mujalgi sama väärtussüsteemi kandvate koolide loomiseks. Nõnda sündis ka Kohila Mõisakool lastevanemate initsiatiivil. 

Loomulikult püüab iga perekond kasvatada lapsi vastavalt oma veendumustele ja maailmavaatele. Kasvatus realiseerub seda täielikumalt, mida rohkem on kodused kasvatuspõhimõtted kooskõlas kooli kasvatuslike põhimõtetega. Seega on vanematel õigus nii luua oma maailmavaatega kooskõlas olevaid koole kui ka valida oma lapsele selline kool, mis vastab nende veendumustele ja tõekspidamistele. Vaenu ja vihkamise õhutamine inimeste suhtes, kes kaitsevad oma veendumusi, on põhiseadusega taunitud (§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav).

Kasvatuse selgroo määravad väärtused

Nagu  sissejuhatuses tõdesime, tähtsustub kristlikul väärtussüsteemil põhineva kooli puhul seaduslikkuse kõrval ka vaimsuse küsimus.

Vaimsuse määrab see, mida peetakse väärtuslikuks ja oluliseks. Väärtussüsteem ei saa olla kooli õppekava või põhikirja kaunistav iluasi – sel on väärtust vaid niivõrd, kuivõrd see realiseerub tegudes.

Armastus, tõde ja vaba tahe

Kristliku väärtussüsteemi esmaseks tugisambaks on armastus, mida tänases kõnepruugis käsitletakse ka personaalseks  hoolivusena. Sellest tulenevalt on kristliku hariduskontseptsiooni keskmeks inimene ja tema areng.

See lähenemine vastandub ükskõiksusele ja filosoofilises plaanis teenuspõhisele koolitamisele, kus ei keskenduta lapsele ja tema käekäigule, vaid pakutavale teenusele ja selle kvaliteedile.

Oma kooli üles ehitades oleme vanematena pidanud oluliseks koopereeruda, et olla hooles oma laste ja üksteise eest. See on väljendunud koolipere vastastikuses abis ja toetuses väga erineval kombel, näiteks ka koolielu korralduse printsiibis, et kõikidel lastel peab olema võimalik õppida huvialakoolides ja tugisüsteemides sel määral, et nende eeldused saaksid kujuneda võimeteks ja arenguraskused tasanduksid. Vanemad on Miikaeli Ühenduse kaudu toetanud mitte ainult kooliperre juba kuuluvaid lapsi, vaid leidnud endas jõudu, et rajada õppimisvõimalus (ja õpilaskodu) ka mujal hätta jäänud lastele.

Kristliku väärtussüsteemi teiseks oluliseks sambaks on suhtumine tõesse. Postmodernistlik maailm on kuulutanud tõe suhteliseks ja seega sisuliselt olematuks. Selles valguses on raske öelda midagi ükskõik millise elu käsitluse kohta, ka sellise, mis aktsepteerib uimasteid või vägivalda.

Uskudes, et tõde on olemas ja et meil igaühel on kohustus püüelda selle tunnetamise poole, seisab kristlik väärtussüsteem elu pühaduse ja inimese  väärikuse eest.

Kuigi me tunnistame tõe olemasolu ja  lähtume tõeotsingute vajalikkusest, ei tähenda see sundust. Igaühele on alati jäänud õigus ise otsustada, lõpuks on iga täiskasvanu vaid teeline samal otsingute teel. 

Kesksel kohal kristlikus väärtussüsteemis on vaba tahe. Tõeotsingutes on igaühel kohustus toimida kooskõlas oma südametunnistusega. Laste südametunnistuse kujundamine  lasub eeskätt vanematel. Selle tõttu on neil õigus valida keskkonda ja haridust, mis toetaks neid oma laste kasvatamisel. Et need valikud võimalikuks osutuksid, on väga oluline teada väärtussüsteemi ja maailmapilti, millele tugineb kool.

Ei ole olemas neutraalset haridust. Iga õpetaja-kasvataja on tahes-tahtmata mingi maailmapildi kandja, ja seda annab ta edasi ka oma õpilastele. Kui kooli positsioon on määratlemata, jätab see vanemad valikuta. Lapsi kasvatades ei ole võimalik mööda hiilida eksistentsiaalsetest küsimustest, mida lapsed varem või hiljem esitavad. Lapsel kaob kasvamiseks vajalik turvatunne, kui ta saab kodust ja koolist neile küsimustele erinevad vastused või jääb hoopis vastusteta. Sellepärast on ka VHK vastuvõtukriteeriumites esimesena nimetatud, et kooli pedagoogiline kontseptsioon peab sobima perekonna kasvatuspõhimõtetega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui kool tugineb kristlikule väärtussüsteemile, siis peaks ta hoolitsema, et kasvatus toimuks tõe ja armastuse vaimus, respekteerides igaühe vaba tahet ja väärikust.